Evelin Seppar

Composer

Press


Psalm 129 in Utrecht, September 2, 2017:

”Seppar weeft een ingenieus web van donker en licht en maakt een enorme innerlijke kracht los bij dit koor.”
(”Seppar weaves an ingenious web of darkness and light and releases an enormous inner strength from this choir.”)
Ben Taffijn / NIEUWE NOTEN

Psalm 129 in the NY times:

”For a concert called “Pilgrimage of Life,” Ms. Seppar, an Estonian composer, has been asked to set the so-called “song of ascents,” which will be sung by the Norwegian Soloists’ Choir.”
NY Times


Поля ли мои, поля / Fields, oh my fields in Tallinn, April 8, 2017:

”…the emotional atmosphere of Seppar’s piece was palpable. Seppar used multiple overlapping voices, to create a sense of lamenting with a musical line, sometimes sung by unaccompanied solo voices, which was very mobile and at times angular. The piece gradually moved from solo to choral texture, always with a melancholy sense of loss. Musical material was re-visited multiple times in different ways, always with Seppar’s distinct sound-world, reaching an impressive climax.”
Robert Hugill / Planet Hugill

”In the first performance of Поля ли мои, поля (“Fields, My Fields”), Evelin Seppar opted for a declamatory style with a distinct, folk-like core. /… / its lengthy, subdued conclusion was arresting, oblique strands of harmony glancing off each other and jelling in various ways, garnished with infinitesimal whispers.”
Simon Cummings / 5:4


Time and the Bell in Rapla, November 6, 2016: 

”Seppar on Elioti luulet suurepäraselt tabanud ja seda helikeeles läbimõeldult edasi andnud. Sõnum ja heli moodustavad kooriteoses meeldiva terviku.”
Jaanika Vilipo / Sirp


Lighthouse at the Estonian Music Days new music festival April 11, 2016:

Noore ja vapustavalt kindlakäelise helilooja Evelin Seppari mastaapne suurteos „Majakas“ (2014) prantsuse Macadam Ensemble’i esituses Cummingsi luule ja kanada majakavahi Patrick James Dilloni päevikukatkendite põhjal nihutas kuulaja vaheldumisi luulest proosasse, poeesiast argipäeva, sisemaailmast Kanada mereäärsesse maastikku, elust surmahetkeni, rõõmust kurbusesse, ootusest selle täitumata jäämiseni. Muusikaliselt oli see kõik aga pigem läbi komponeeritud: ei olnud liigset üledramatiseerimist, kuid ei puudunud ka teksti pingeliste hetkede kulminatsiooniga illustreerimine muusikas. Sellist suurteost võib võrrelda impressionistlikus stiilis ülisuure n-ö nihkes värvivalikuga maastikumaaliga. Sisuliselt algas see kuskilt, kulges ja jäi lõpuks õhku, nõudes kuulajalt paari sammu tagasiastumist, et hoomata selle tegelikku dimensiooni, omapäraseid kõlavärve ja ei kuhugi kulgevat sisenduslikkust.
Gerhard Lock / Sirp